„See olete teie, sir?“
„Jah. Mis on?“
„Fleur. See algas tal õhtupoolikul kell kolm. Katsusin teid leida.“
„Mis?“ karjus Soames. „Kuidas? Ruttu!“
„Öeldakse, kõik on normaalne. Kuid see on nii hirmus. Varsti olevat möödas.“ Hääl katkes.
„Mu jumal!“ ütles Soames. „Mu kübar!“
Välisukse juures küsis teenija: „Tulete teie lõunaks tagasi, sir?“
„Lõunaks!“ pomises Soames ja oli läinud.
Ta tõttas edasi, peaaegu joostes, kuna silmad otsisid sõidukit. Muidugi, ei mingisugust! Ei mingisugust! Iseeumi klubi eest leidis viimaks ühe, mis oli pärast öist kõue ilusa ilma tõttu varjuta. See kõu! Ta oleks pidanud ometi teadma! Kümme päeva enne tähtaega! Mispärast ei läinud ta otseteed sinna või miks ei telefoneerinud ta, kust teda leida võib? Kõik olnu kogu õhtupoolikul kadus kui suits. Vaene laps! Vaene loomake! Miks ei olnud ta tema juures? Ehk oleks ta – loodus! Pagan võtku! Loodus – et ta isegi Fleurile ei võinud rahu anda!
„Ruttu!“ ütles ta välja kummardudes. „Kahekordne sõiduraha!“
