kisa või hiina tee mõjul, mis valmistatud inglise viisil, kuid kasvatatud hiinlaste poolt ainult välismaalaste kõhtude tarvis, – aga varsti oli ta jutustanud kogu oma loo.
Kui ta oli lõpetanud, ütles Winifred lohutavalt:
„Noh, Soames, mina arvan, sa talitasid hiilgavalt; see oli neile paras.“
Ta taipas, et tema jutustus kujutas asja tõelikku seisukorda, mida avalikult teada ei saada, ja ütles:
„See kõik on väga hea; aga finantslehis leiad sa asja hoopis teises valguses.“
„Oo! aga sealt ei loe seda ju keegi. Mina ei teeks endale vähematki muret. Tarvitad sa Couéd? See on nii kena, lohutav mehike, Soames; mina olen teda kuulnud. Mõnikord on see üsna igav, kuid ta on see kõige moodsam.“
Soames ei vastanud midagi – tema ei tunnustanud kunagi ühtegi nõrkust.
„Ja kuis on need pisiasjad Fleuriga?“ küsis Winifred.
„Pisiasjad?“ kordas kellegi hääl ülal tema pea kohal. See lind! Ta rippus küüntega brokaat-eesriiete küljes, liigutades pead edasi-tagasi.
