sugune himu kooki süüa ning samal ajal ka teda alal hoida või täita hariliku aususe aset.
Ta pöördus Poultryle, ilma et oleks teadnud, miks ta seda tegi. Nojah, ta võib ju Gradmanile kohe öelda, et see tulevikus iseenda otsustusvõimele toetuks. Umbtänava suus peatus ta silmapilguks, nagu tahaks ta tema kollakaspruuni värvi oma peaajju jätta. Kõik oma usalduskohad, isiklikud ja ka teised, tahtis ta maha jätta. Tal polnud mingit tahtmist lasta enda üle perekonnas irvitada. Aga äkiline mälestuslaine viskas ta südame peaaegu saabastesse. Kui palju võis küll see tagumine tuba seal ülal jutustada volituste täidesaatmisist, üürilepingute uuendusist, majade müümisist ja kapitalide paigutusist! Missugune rahustav rahuldus oli neis hästi valitsetud varandustes! Ah jaa! Iseoma varanduste valitsemist jätkab ta ju. Mis aga puutub teistesse, siis peavad nemad nüüd ise hoolt kandma. Ja küllap nad veel päevi näevad, kui arvestada praegust ajavaimu!
Pikkamisi astus ta mööda kivitreppi üles.
Siin Forsyte'ide asjade panipaigas kohtas ta midagi haruldast – mitte Gradmani, vaid pikal, kollasel laual suurt kollast melonit õlgkoti kõrval. Soames nuusutas. Melon lõhnas hästi. Ta tõstis tema valgusse. Tema
492
