paremal käel laua otsas asus nägu, mille lõug ja silmad näisid tungivat mingisugusesse mõistatusse sinnapoole Michaeli selja taga seisvat seina. „Õigusteadlane,“ mõtles ta. Tema tähelepanu pöördus juhataja juurde tagasi. Väljavalitu? Oli ta seda või polnud ta mitte? Juhatajast pahemal, pisut tagapool, luges juba keegi habemik midagi ruttu ja ühetooniliselt ette. See pidi küll sekretär olema, kes vuristas protokolli lugeda. Ja tema vastas istuja oli tingimata uus asjaajaja direktor, kelle pahemal märkas Michael oma isa. Parem kulm oli sir Lawrence'il pisut kõrgemale kerkinud ja suu tasaseks lõigatud väikeste vuntside all kinni litsutud. Ta tundus peaaegu hommikumaalasena – elav, kuid rahulik. Pahemas käes hoidis ta kilpkonnakoorest raamiga monoklit pöidla ja esimese sõrme vahel. „Ei kõlba hästi üldpilti!“ mõtles Michael; „vaene vana Bart!“ Nüüd jõudis ta viimase juurde reas. „Vana Forsyte“ istus just nii, kui istuks ta kogu ilmas üksinda; oma teise allatõmbunud suunurgaga ja üleskerkinud ninasõõrmega näis ta Michaelile kaasakiskuvalt eraldatuna; ja ometi kuulus ta kogupilti. Selles vaikses, korralikus kujus, milles näis elavat ainult teine lakknahka saabas väikese liigutusega,
