„On temaga kõik hästi?“ sosistas ta.
„Jah, jah!“
„Selle müraga ei peaks teda üksi jätma.“
„Ei, sir, muidugi mitte. Mina heidan sohvale.“
„Kutsuge mind, kui midagi vaja.“
„Hea küll.“
Soamesi pilk lipsas väimehest mööda, piiludes tuppa. Midagi pitsitas teda kõris, nagu tahaks ta midagi öelda, mis ei liikunud keelelt. Ta raputas pead ja pöördus ümber. Tema sale kuju, mis paistis praeguses kehakattes veel saledamana, kadus mööda koridori tema oma kingitud jaapani gravüüride taha. Kui Michael oli ukse uuesti sulgenud, seisis ta vaadates voodi poole. Fleur oli rahustunud; tema silmad kinni, huuled liikusid. Michael hiilis kikivarvul tagasi. Kõu kõmises ja mürises nagu kahetsevalt, eemaledes lõunasse. Michael nägi naise silmalauge värisevat, huuli peatuvat, siis uuesti liikuvat. „Coué!“ mõtles ta.
Michael heitis sängi jalutsisse sohvale, kust ta võis ilma mürata tõusta ja Fleurile pilku heita. Mitu korda tõusis ta sohvalt. Fleur oli magama uinunud ja hingas rahulikult. Kõu oli veel vaevalt kuulda, välguhelgid vaevalt märgata. Michael sulges silmad.
462
