mus surnud, nagu polnud seda ka usk või tõekspidamised, mis lõpuks üks ja sama. Nad vahetasid ainult välimise kesta ja arenesid tupe kaudu võib-olla liblikaks. Usk, tundmus, tõekspidamised olid ehk varjule pugenud, kuid nad olid olemas, isegi „vanas Forsyte’is“ ja temas endas. Tal oli hea himu ahvi uuesti üles riputada. Pole mingit mõtet tema tähtsust liialdada!… Pagan võtku! Mingi välgatus! Vinkavonkaline valgusejuga lõikas läbi ööpimeduse. Michael läks üle toa, et aknaid sulgeda. Põrutav kõuemürin porises pea kohal ja vihma hakkas tulema pladisedes ja voolavalt. Ta nägi meest jooksmas, kes paistis varjuna must vastu tumesinist tagaseina; nägi teda äkki uue välgu valgusel punakana ja tühisena, näoilmes lõbus hirm, nagu tahaks ta öelda: „Pagan võtku, teeb märjaks!“ Uus hirmus raksatus!
„Fleur,“ mõtles Michael, pani viimase akna mürinal kinni ja jooksis mööda treppi üles.
Fleur istus voodis, nägu sootuks ümmarik ja noor hing hirmunud.
„Jõhkrad!“ mõtles ta – suurtükid ja kõu läksid tal mõttes segi. „Äratasid teise üles!“
„Pole midagi, mu kallis! Väike suvine pommitamine! Magasid sa juba?“
