See oleks vaba – pistab ta lauda Alisoni ja Nesta vahele. Ta pani raamatu kinni, läks tagasi oma rohekashalli siidiga kaetud sohva juurde ja istus, silmitsedes Ting-a-lingi. Väikese koera haruldaselt ümmarikud silmad vahtisid talle vastu: läikivad, mustad, väga vanad. Fleur mõtles: „Ma ei taha, et Wilfrid plehku paneb.“ Kogu hulga seas, kes tuli ja läks, olgu siin, seal või ükskõik kus, polnud ainustki, kellest tal tõesti midagi oli. Igaühega ja iga asjaga pidi sammu pidama, muidugi! See oli hirmus lõbus, hirmus tarvilik. Ainult – ainult – milleks?
Hääled! Michael ja Bart tulid tagasi. Bart oli Wilfridi tähele pannud. Tema oli tähelepanelik vana Bart. Fleuril polnud kunagi päris mõnus, kui see vanahärra viibis läheduses – ikka elav ja liikuv, siiski midagi rahulikku ja esiisalikku; pisut Ting-a-lingi laadi – midagi arvustavat, mis kinnitas Fleurile alatasa, et tema on kergemeelne ja uus. Tema oli ankrus, võis liikuda ainult oma vanamoelise ahela pikkuselt, kuid ta võis asju tabada meelirabavalt. Ometi imetles ta teda, Fleuri, seda tundis ta – oh jaa!
Noh, mis arvas ta karikatuuridest? Pidi Michael nad välja andma ja kas ühes sõnadega või ilma? Kas ta ei arva, et see ku- 45
