„‚Cuthcott, Kingson & Forsyte, notaariused. Esimene kord.‘“
„Rule Britannia!“ mõtles Michael, astudes mööda laia kivitreppi üles.
Toas, kuhu teda juhatati, nägi ta vana paksupalgelist ja halli ümmariku habemega meest, kes kandis musta alpakakuube ja lahedat linast vesti ümber avara keskpaiga; ta tõusis keerdtoolilt.
„Aoh!“ ütles ta, „mr. Michael Mont, arvan ma. Ma ootasin teid. See ei võta kaua aega, kui mr. Forsyte kord siia jõuab. Ta läks just praegu ümber nurga. Mrs. Michaeli tervis on hea, loodan ma?“
„Tänan, nii hea kui – –“
„Jaah; see valmistab ikka muret. Istuge. Ehk tahate kavandit lugeda?“
Nõnda käsutatuna võttis Michael rasvasest käest paar lehte paberit ja istus teisele poole lauda. Üks silm vanamehel, teine paberil, luges ta pikkamisi.
„Nähtavasti tähendab see midagi,“ ütles ta viimaks.
Ta nägi habemesse koopa tekkivat, nagu napsaks konn kärbse järele, ja tõttas oma eksitust parandama.
„Arvutleda, mis siis sünnib, kui midagi teist ei sünni, peaks vist olema kihlavedaja ülesanne.“
