halvaks minema. „Laske aga edasi!“ mõtles ta, kui juba mõned tema lemmikud olid maha notitud. „Tümitage ja torkige! Teekonna lõpul ootab teid kuulsus!“ Ta oli oma autundmatuse hoidnud lahkumise silmapilguks.
„Sib,“ ütles ta tõustes, „kõik need poisid siin on laibad – võib neid lasta selle palavusega ümber joosta?“
„Mis see siis tähendab?“ hüüdis Sibley Swan teiste peaaegu surmlikus vaikuses.
„Mina arvan – nad on elus, seega neetud!“ Ta põikles visatud šokolaadi eest kõrvale – see tabas venelast – ja katsus, et uksest välja sai.
Väljas mõtles ta: „Tublid poisid, tõepoolest! Aga mitte pooltki nii pagana suured, kui nad ise arvavad. Päris inimlik, et venelane vastu vahtimist sai! Uuh! Kui palav!“
Sel esimesel Etoni ja Harrow võistluse päeval hõõgas kogu palavus, mille jahe suvi tänini võlgu jäänud, koondatult Michaeli peale alla, kes istus ülal kesklinna autobusel; hõõgas ka õlgkübaraile ja kahvatuile, higistele nägudele, lõpmatuile teistele autobustele, ärimeestele, politseinikele, poodnikele nende ruumi uksel, lehemüüjaile, lintidele, hüplevaile mängukannidele, lõpmatuile vankri-
