see ka tuleval teisipäeval, kus ta jookseb publikumi pilkude kadalippu.
Peale seda, kui Soames oli Fleuri vaatamas käinud, kes lamas üsna viletsalt sängis, läks ta koju ja tundis, nagu oleks teda ära antud. Talle näis, et lõpuks ometi ei võinud ta sellele kahekümne viie sõlmega mehele toetuda. Kuigi ta võis iseenda seisukorda parandada, ometi ei suutnud ta nähtavasti oma ebateadliku vaimuosa kaudu mõjustada oma tütart, oma head nime ega juhtuval korral ka oma varandust. Lõunalaual vaikis ta ja läks pärast seda oma pildigaleriisse, et asjade üle järele mõelda. Pool tundi seisis ta lahtise akna all, üksinda suviõhtuga; ja mida kauem ta seal seisis, seda selgemini ta taipas, et kolm on tõepoolest üks. Kui tütar kõrvale jätta, mis maksis talle siis tema hea nimi või varandus? Tema hea nimi! See lollide kari – kui need ei mõistnud, et tema oli püüdnud, niipalju kui see tema võimuses, talitada ausalt ja ettevaatlikult, siis seda halvem neile! Tema varandus, nojah, kõige parem – kohe veel midagi Fleurile ja tema lapsele määrata, õnnetuse juhuseks – veel teine viiskümmend tuhat. Ah! Saaks Fleur ometi kord oma vaevast lahti! Annettel oleks aeg tema juurde üle kolida; ja oli
