Sir Lawrence luges kirja läbi ja vilistas.
„Mis te arvate, Forsyte – Konstantinoopolisse?“
„Tõenäolikum, et Monte Karlosse,“ ütles Soames süngelt. „Salajane vahetasu – sellepärast välja ei anta.“
Imelik tõmblemine selle vana baroneti näos tegi talle teatud lõbu – see asi läks talle ometi nähtavasti südamesse.
„Mina arvan, Forsyte, et tema põgenes tõelikult oma naiste eest.“
See mees oli parandamatu! Soames kehitas peaaegu ägedalt oma õlgu.
„Parem peaksite katsuma endale selgeks teha,“ ütles ta, „et rasv säriseb alles tulel.“
„Kindlasti, kallis Forsyte, seal on ta juba sest ajast saadik, mil prantslased okupeerisid Ruhri. Elderson on läinud, peame nimetama kellegi teise tema asemele. Mis seal veel muud teha?“
Soamesil oli äkki imelik tundmus, nagu oleks ta oma aususega liiale läinud. Kui niisugune ausus nagu see üheksas baronet ei võinud Eldersoni pihtimusest järeldusi teha, olid need siis tõelikult üldse olemas? Oli siis kisa ja skandaal üldse tarvilik? Jumal teab, et tema isiklikult ei vajanud seda mitte! Ta ütles raskelt:
