les abiks. Kui aga tema põlvnemist arvesse võtta, siis peaks temast kahtleja tulema.“
„Aga mina ei taha, et ta seda oleks. Ennem olgu ta rahuldunud ja veendunud ning muud selletaolist. Kahtlemine teeb inimese püsimatuks.“
„Mitte põrmugi valget ahvi temas? Ah! See oleks huvitav! See on ju tänapäev õhus, arvan ma. Ainuke asi – võimalikult vara peab teda õpetama teisi inimesi arvesse võtma ja seda, kui vaja, kas või tuhvliga.“
Fleur vaatas talle selgel pilgul otsa ja hakkas naerma.
„Jah,“ ütles ta: „Ema tahtis seda proovida, aga isa ei lubanud.“
Koju tagasi jõudsid nad alles pärast kella kaheksat.
„Emb-kumb, kas on minu või sinu isa siin,“ ütles Michael trepikojas; „näe, esiaegne kübar.“
„See on taadi oma. Tema oma on seest hall, Barti oma pruun.“
Hiina toas oli tõepoolest Soames, avatud kiri käes ja Ting-a-ling jalge ees. Ta sirutas sõnalausumata kirja Michaelile.
Polnud seal kuupäeva ega aadressi; Michael luges:
