Yorkshire rabas käinud? – see hakkab külge. Ja siis see Dartmoori kildkond. Taevake! Dartmoor, kust tulevad kired – sa pole kunagi Dartmooris käinud? Noh, sealt nad ju ei tule, tead. Ja siis see South Sea kamp! O, la, la! Ning see sõnamulistajate, sõnapurskajate kool, see jääb loodusest penikoormad eemale. Külaidiootide kool on pisut parem, kindlasti. Lõpuks, vana Wordsworth leidis looduse ja temal on ta rahustusvahend. Muidugi, peale selle on olemas toores loodusejõud, aga kui te sellega tegemist teete, siis peate kogu aeg oma elu eest võitlema – see loodus aga, millest meie lobiseme, on ametlikult lubatud, kenasti tembitud ja pudelitesse ‚villitud‘. Tema pole tänapäeva stiilile küllalt moodis.“
„Oo, sellegi pärast lähme jõele sõitma, Michael. Teed võime juua ‚Ulualuses‘.“
Nad olid parajasti just sinna kohta jõudmas, millele Michael ikka nimeks andis: „see soovipärane asukoht“, kui Fleur ettepoole kummardus ja tema põlve puutudes ütles:
„Ma pole sinu vastu pooltki nii kena, kui seda ära oled teeninud, Michael.“
„Armuline jumal, mu kullake! Mina olen ikka arvanud, et oled küll.“
420
