„Vaimu olete tabanud,“ ütles Michael. „Kuid ma ütlen teile midagi, vana sõber – oodake aga, sest pildil on ju idee. Ma ei tea, kuidas arvustajad teiega ümber käivad.“
Aubrey Greene naeratas. „See oli temast kõige halvem – ta vedas mu sisse. Omada ideed on saatuslik.“
„Mina isiklikult pole sellega nõus, aga sina, Fleur?“
„Muidugi mitte; ainult öelda ei tohi seda.“
„Oleks juba aeg tohtida, selle asemel et Café C'rilloni sabas sörkida. Teate, juuksed on head, samuti ka varbad – nad painduvad, kui neid vaadata.“
„Hingad lihtsalt kergemalt, kui näed, et jalad pole vöödilised nelinurgad. Kuldsilmad tuletavad peaaegu Leonardo lilli meelde pildis ‚Madonna kaljudes‘, Aubrey.“
„Kogu pilt on pisut leonardolik, vana sõber; selle peate veel ära seedima.“
„Aubrey, minu isa on teda näinud. Mina arvan, temale on see külge hakanud. Miski, mis sa Valgest Ahvist ütlesid, avaldas temasse mõju, mäletad?“
Aubrey Greene viskas käed üles. „Ah! See valge ahv – seda maalida! Vilja süüa ja koored laiali pilduda ja pilguga küsida: milleks see kõik?“
380
