ta ebamugavaks; kuidas küll paista lasta, et ta tunneb enda kirjanduses ja politikas üsna kodusena; kuidas isalt kõiki tema kingitusi vastu võtta, ilma et märgata laseks, et tema maitse on juba pisut vananenud; kuidas kinni hoida Sibley Swani, seda uut kirjandustähte, ja samal ajal võita ka Gurdon Minho't, seda vana; kuidas ta kippus Wilfrid Desertile juba liiga armsaks muutuma; missugune oli tõepoolest tema riiete stiil; miks olid Michaelil niisugused naljakad kõrvad; ja mõnikord seisis ta päris ilma mõtteta – igatses ainult pisut.
Kui need kolm sisse astusid, istus Fleur punase lakitud teelaua ääres, lõpetades oma küllalist teed. Alati asus ta aegsasti teed jooma, et võimalik oleks üsna üksi rahulikult maiutseda, sest ta polnud veel täiesti kahekümneühene ja see oli silmapilk, kus ta võis oma noorust meelde tuletada. Ting-a-ling seisis tema kõrval tagujalul, pruunid eesmised käpad hiina jalapingil, mustjaspruun nina püsti ainete poole, mis olid tema mõttetarkuse esemeks.
„Sellest aitab, Ting. Enam mitte, kallike! Mitte enam!“
Ting-a-lingi näoilme vastas: 36
