Kumba me nüüd teeme, kas läheme puude alla kõndima või kohe kiikede juurde?“
„Kiikede juurde,“ ütles Victorine.
„Tervise org“ oli vaimustatud meeleolus. Rahvamurd liikus siin aeglase tumma vooluna, poemeeste, kiigeomanikkude ja pähklamüüjate hüüete saatel. „Veeretada – lüüa – või visata! Katsuge piimast tabada! Penni ja kord!… Kes tahab kiikuda?… Jäätis… Jäätis… Ilusad banaanid!…“
Hiiglasuure karusselli kolmkümmend ahelail rippuvat istet olid neid katva varju all poisse ja tüdrukuid täis. Ringiratast muusika saatel – pikkamisi – kiiremini – keereldes lennul ahelate ulatuseni, kehad tagaspidi, jalad ettepoole õieli, vaibuv naer ja kõnelus, pühalikud näod, pisut nagu unustuses, ahelaid haaravad käed. Kiiremini, kiiremini; aeglasemalt, aeglasemalt kuni seisakuni ja muusika vaikimiseni.
„Tore!“ lausus Victorine. „Tule, Tony!“
Nad astusid võre taha ja istusid oma paigale. Victorine, kes väljaspool asus, surus jalad loomusundlikult kõvasti ristamisi kokku ja haaras ahelaist kinni, painutades oma keha liikumise kohaselt. Huuled avanesid:
„Hõissa, Tony!“
