nakat pimedust. Ja Michael mõtles: „Meie rändame! Ja lõpp – eesmärk? Täita oma kohust ja mitte muretseda! Kuid mis on minu kohus? Mis Wilfridi oma? Mis saab temast nüüd?“
Auto porises mööda vaksalitänavat alla ja peatus varju all. Kümme minutit enne kahteteist ja pikk, raske rong platvormil nr. üks.
„Mis ma teen?“ mõtles Michael. „See on nii pagana poisikeselik! Pean ma vagun vagunilt rongi läbi käima? ,Ei võinud sind muidu sõita lasta, kui‘… Lollus!“
Madrused! Kui mitte just purjus, siis ometi peaaegu. Veel kaheksa minutit! Ta hakkas piki rongi äärt edasi liikuma. Ta polnud veel neljast aknast möödunud, kui juba leidis otsitava. Desert istus seljaga veduri poole tühjas esimese klassi vagunis. Hambus süütamata sigarett, nahkkrae kõrvuni ülal, silmad ainitise pilguga avamata lehel süles. Ta istus liikumata paigal; Michael seisis ja vaatles teda. Tema süda peksis ruttu. Ta tõmbas tikust tuld, astus paar sammu ja ütles:
„Tuld, vana sõber?“
Desert vahtis talle päranisilmil otsa.
„Tänan,“ ütles ta ja võttis tiku. Selle helgil oli tema nägu tume, kõhn, sisse lan-
