võis nimetada „emantsipeerituks“. See oli teos ehitusmeistrilt, kes unistas uuest majast, mis oleks läbi ja läbi vana, ning vanast majast, mis oleks läbi ja läbi uus. Seega ei pidanud maja siis kinni mingist stiilist ega traditsioonist ja oli vaba igasuguseist struktuurilisist eelarvamusist. Kuid ta imes endasse niisuguse erilise kiirusega pealinna mustust, et tema kivid juba auväärtuslikult sarnanesid St. Pauli katedraali omile. Tema akendel ja ustel olid pisut ümmarikud otsad. Kõrge järsk katus, mis ilusat nõgist roosa karva, oli peaaegu taani stiili ja temas leiduvad kaks „kena väikest aknakest“ andsid mulje, nagu peaksid nende taga seal ülal elama õige suured teenrid. Toad asusid mõlemal pool laia välisust, mida ehtisid loorberipuud musta ja kullaga värvitud tünnides. Maja oli õige lai ja tagaseinast kojas, kus leidus ruumi hulgale kübaratele, mantlitele ja nimekaartidele, viis lihtne avar trepp üles. Majas oli neli vannituba, aga tema all mitte ainustki keldrit. Forsyte'i instinkt oli selle maja omandamisel kaasa rääkinud. Soames oli ta oma tütrele välja otsinud – ilma sisemise ilustuseta – sel psühholoogilisel silmapilgul, kus inflatsioonivull lõhkes ja ilmaäri õhupallist gaas 34
