likku. Polnud mingit mõtet sellest jumal teab mis kära teha! Ei mingit suurt tähtsust, aga mitte ka taganemist! Mõnesaja sammu peal, enne kui ta jõudis oma tänavale, oli tal mõttes ainult majade kõrgus ja inimeste madalus. Need sääsed valmistavad niisugused peletislikud hooned ja valgustavad neid nõnda, et nad paistavad kui määratusuured hiilgavad mäemürakad, mille sära kõrval pimeneb taevas! Kui laialdane on see sääse aktiivsus! Mõttetus oleks mõelda, et tema armastus kellegi teise sääse vastu võiks midagi tähendada! Ta keeras võtmega ukse lukust lahti, võttis viltuvajunud kübara peast ja läks saali. Pime – tühi! Ei. Fleur ja Ting-a-ling tule ees põrandal! Ta istus sohvale ja märkas äkki, et ta väriseb ja et keha üleni märg, nagu oleks ta liiga kõva sigarit suitsetanud. Fleur ajas enda üles ja vahtis ristisjalu tema poole üles. Michael ootas, kuni sai võitu oma värinast. Miks Fleur ei rääkinud? Miks istus ta siin pimedas? „Tema teab,“ mõtles Michael, „meie mõlemad teame, et siin on lõpp. Oh jumal! Aita, et talitaksin kui korralik inimene!“ Ta võttis padja, asetas selle omale selja taha, tõstis jala põlvele ja laskus seljakile. Tema enda hääl üllatas teda äkki:
