„Mida muud võiksin ma siis arvata? Kes võiks tänapäev veel põhjendatult kahelda, nagu ei saadaks kangekaelne inimessoo osa ta tehnika abil hukatusse? See on paratamata järeldus kõigist viimaseist tõsiasjust. „Per ardua ad astra“ – kõvade hoopide kaudu näeme tähti.“
„Aga see on ju alati nõnda olnud ja ometi elame edasi, sir.“
„Nõnda öeldakse, aga mina kahtlen selles. Mina arvan, et meie olemegi tõepoolest juba surnud, Michael. Mulle tundub, et meie elame ainult minevikus. Mina ei usu – ei, mina ei usu, et me ootaksime mingisugust tulevikku. Me räägime küll temast, aga vaevalt loodame teda. Oma kinnituste varjul teeme ebateadlikult järeldusi. Viimase kümne aasta jooksul sünnitatud segadustest võime järeldada, et lähema kolmekümne aasta jooksul sünnitame veel suuremat segadust. Inimese loomus võib eesli tagujala maha väita, kuid väitlemise lõpul seisab eesel endiselt neljal jalal.“
Michael istus äkki ja ütles:
„Sa oled ikka see vana ülemeelik Bart.“
Sir Lawrence naeratas.
„Oleksin rõõmus, kui võiksin arvata, et inimesed usuvad inimsust ja muud selletao-
