olgu siis, et midagi sisse puhub selle Londoni pakasest või õudusest ja pöörasusest, mille ilusaimaid lilli ta noppis. Pehme ja ebamäärane koldehelk otsis vaheldumisi Fleuri hiina toa üksikud laigud ja nurgad välja, nagu sünnib see näitelaval mõnes kaasakiskuvas ja saladuslikus stseenis, kus ootad tamburiini kõlal järgmist tegevustiku hetke. Ta sirutas käe ja võttis sigareti. Ta võis end näha seda süütamas ja suitsu välja puhumas – võis näha iseoma kõverdatud sõrmi, avatud huuli ja valget ümmarikku kätt. Ta mõjus dekoratiivselt. Noh, ja kas polnud see kõik, millel tähendus? Mõjuda dekoratiivselt ja kõike pisut dekoreerida; olla ilus ilmas, mis ei olnud ilus! „Vaskrahas“ oli luuletis leegitseva tulega toast ja hellitatud Colombine'ist kolde ees, kuna Harlekin väljas ümber eksis „roosi vaimuna“. Ja äkki, ilma hoiatuseta, hakkas Fleuri süda valutama – valutas lõikavalt, otse hirmsasti – ja ta laskus tule ette põrandale ning puudutas õrnalt näoga Ting-a-lingi. Hiina koer tõstis pea – tema mustad silmad läikisid punakalt tulehõõguse paistel.
Koer nilpas tema palet ja pööras siis nina kõrvale. Ptüi! Puuder! Kuid Fleur lamas nagu korjus. Ja ta nägi iseend lamavana
328
