„Ainult kui neljas mängija istuks laua all,“ mõtles Michael, „oleks pilt täielik. Liigne mängija rikub kuubid.“ Ja teatud ärevusega märkas ta, et Elderson oli see neljas mängija! Tähelepanelikult ja ükskõikselt lõikas ta noaga sigari otsa. Issand! Missugused pitseeritud raamatud olid inimeste näod! Igaühes lehekülg lehekülje kõrval oma erimõtted, erihuvid, erikavatsused, kujutelmad, kired, lootused ja kartused. Ja siis tuli äkki surm – krapsti! – ja olevus kadus nagu kärbes müürilt ning keegi ei võinud enam seda väikest varjatud mehhanismi näha, mis töötas oma otstarbel, oma isiklikul eesmärgil; ka ei võinud keegi enam selle üle otsustada, oli nii äkki lõpetatud tegevus olnud puhas või räpane. Raske öelda! Neid oli igasuguseid! Näiteks Elderson – oli ta mõni vastik kelm või vaga jumala tall, kes võis seda läbi näha? „Millegi pärast tundub mulle,“ mõtles Michael, „et ta jookseb naistele järele. Kuid miks?“ Ta pani käed selja taha vastu tuld ja hõõrus neid seal, nagu teeb seda kärbes jalgega, kui ta siirupil kõndinud. Kui sa ei võinud teada, mis sündis sinu oma naise peas sinu omas majas, kuis võisid sa siis midagi öelda võõrast näost, eriti kui see oli üks salajamaid masinavärke
