heita, kui kaalute võimalust teda ettevõttes tarvitada.“
„Väga ettevaatlik teist, sir! Veel midagi! Kas ei võiks ma saladuses seda kohust teada saada, mida tema täitis iseoma kasude vastu? Muidu oleks mul väga raske hoiduda täbarasse seisukorda sattumast, eks ole nõnda?“
Soames vahtis oma väimehe suuresuulisse näkku; juba lugemata kordi oli ta tema vastu tunnud sümpaatiat ja usaldust; tal oli nii aus nägu.
„Noh,“ ütles ta ja astus ukse juurde, et vaadata, kas see häälekindel, „see on midagi niisugust, mis võib kaela tuua süüdistuse laimus, ja sellepärast peate seda hoidma täiesti omale niihästi iseenda kui minu pärast.“ Ja vaiksel häälel jutustas ta kogu loo.
„Nagu ma olin ette arvanud,“ lõpetas Soames, „tuli noormees täna hommikul jälle minu juurde. Loomulikult on ta ärevuses. Mina tahtsin teda silmas pidada. Ilma et rohkem teaksin, ei või ma ometi midagi rohkem ette võtta. Pealegi –“ Soames viivitas, sest ta ei tahtnud mingit ideaalset ajet oma kasuks tarvitada – „on see temale raske hoop. Tema sai seal kolmsada viiskümmend naela.“
