„Seda pidi teile ütlema, Elderson.“
„Loomulikult.“
Peadirektor läks kella juurde. Puna tema näos oli tugevam; hambad paistsid – teravad.
„Paluge mr. Butterfield sisse.“
Järgnes silmapilk vastastikuses mittetähelepanus. Siis astus noormees sisse, korralik ja harilik, silmad peadirektori näol. Soames tundis silmapilguks südametunnistusepiina. See noormees elas nii-öelda peost suhu – üks sellest suurest karjast, kes elab aususest ja enese isiku varjamisest ja kelle selja taga ootavad sajad, et asemele astuda, niipea kui ta kordki komistab. Kuidas oli küll see provintsinäitleja sõnakõlks, mis ajas vana Jolyoni alati nii väga naeru kihistama? „Nagu kahvatu märter, kelle särk juba põleb“.
„Nii siis, mr. Butterfield, teie olete nii lahke olnud ja oma kujutlusvõimele minu suhtes vaba voli annud.“
„Ei, sir.“
„Teie kinnitate siis seda nuhkimislugu?”
„Jah, sir.“
„Siis ei vaja me teie edaspidist teenistust. Jumalaga!“
Noormehe koeralikud silmad otsisid Soamesi nägu; kurgus tõmbles tal ja huuled
308
