temalt endalt. Tema süda oli liiga õnnetu ja vilets, et midagi teada; kuid Fleur teaks oma tahet. Temal oli kindel otsus Wilfridi, oma onupoja, oma tegude ja tundmuste kohta. Jah, otsustus tuleb, aga mis tähendus oleks sellel ilmas, kus kaastundmus on lollus ja tähendust on ainult hiina filosoofial?
Ometi – endal mitte lasta saalis halvaks minna, ennast kokku võtta, isegi siis, kui pole kedagi nägemas, et sul on ikkagi pisut tähendust!…
Ta oli magama uinunud ja tema magamistoas oli peaaegu pime. Midagi valget tema voodi ees. Midagi lõhnavat, kerget soojust tema läheduses; hääl, mis ütles tasa: „See olen ainult mina. Lase mind oma voodi, Michael.“ Nagu laps – nagu laps! Michael sirutas käed. Valgus ja soojus tuli neisse. Juukselokid matsid ta suu, hääl sosistas talle kõrva: „Ma poleks ometi tulnud, ega, kui oleks tõesti midagi sündinud?“ Michaeli süda – pöörane ja segane – peksis vastu Fleuri oma.
Seitsmes peatükk.
Sel ilusal õhtupoolikul oli Bicket, kel kõht täis, heas tujus; pallid olid tal kergelt ost-
