Teel riietustuppa kohtas Michael Coakeri; see tegi pika näo.
„Mis on, Coaker?“
„Väikene koer on saalis oksendanud.“
„Mis te räägite!“
„Jah, sir; näib, et keegi jättis ta sinna üksi. Ta tõmbab endale tähelepanu. Ma ütlen ikka: Tema on enda meelest väga tähtis väike koer…“
Lõunasöögil oleks nagu Soamesi piinanud südametunnistus, et ta noortele annud head nõu ja kaks pilti, mille väärtus mõni tuhat naela, ja sellepärast jutustas ta igasugu lugusid, nagu tegi seda James oma õitseajal. Ta rääkis prantslastest, marga langusest, tagatud riigipaberite tõusust ja pildikaupmees Dumetriuse kangekaelsusest Constable taevapildi suhtes, mida Soames tahtis osta ja Dumetrius müüa ja mida viimane ometi mitte ära ei annud, nõudes kõrgemat hinda, kui Soames valmis oli maksma. Ta rääkis ka raskustest, mis Ameerika Ühendriikidel tema arvates ees seisid selle kena keeluseadusega. Nad on jonnakad. Nad võtavad omale midagi pähe ja jooksevad siis peaga vastu kiviseina. Tema ise polnud kunagi midagi rääkimisväärilist joonud, aga talle meeldis tunda, et ta seda võiks, kui ta aga tahaks.
282
