Kuid kuulge, mis ma ütlen: ma olen järele mõelnud. Kas ei ole te kahekesi ehk õnnelikud, et teil pole lapsi?“
Michael viivitas.
„Ei usu,“ ütles ta pikkamisi, „et meil oleks olnud mõni riid või midagi selletaolist. Mina olen olnud – mina olen – hirmsasti temasse armunud, kuid teie teate ju minust paremini, et mina korjasin ainult killud.“
„Kes ütles teile seda?“
„Miss June Forsyte – täna.“
„See naine!“ ütles Soames. „Tema nina ulatub ka igale poole. Poisikese ja tütarlapse lugu – juba mitu kuud enne teie pulmi möödas.“
„Kuid sügav, sir,“ ütles Michael õrnalt.
„Sügav! Kes teab seda ses eas? Sügav?“ Soames peatus: „Teie olele hea poiss – olen seda ikka teadnud. Olge kannatlik – vaadake tulevikku.“
„Jah, sir,“ ütles Michael üsna vaikselt oma toolil, „kui ma suudan.“
„Tema on mulle kõik,“ lausus Soames järsku.
„Ja ka minule – mis ei tee asja mitte kergemaks.“
Joon Soamesi kulmude vahel süvenes.
280
