halva ilmaga, rõhutud meelega? Mis see nüüd ometi oli? Ja sõjas – mis oli sõdur seal teinud? Kuidagi nõnda seadnud, et ta iseend nii pagana tähtsaks ei pidanud: saavutas alistumise ja paratamatuse tundmuse. „Mis tähendab surm, kui aga Inglismaa edasi elab!“ või selletaoline pisarsüdamlus. Elumäng? Oli siin teisiti? „Veristatud, kuid võitmata“ – võis veriselt kõlada, ometi – ikka jälle uuesti jalule, kui oled maha löödud! Tervik on suur, üksik on väike! Kirg, armukadedus, peavad nemad tõepoolest hävitama mehisuse, nagu kinnitasid Nazing ja Sibley ning Linda Frewe? Oli siis sõna „džentlmen“ tõesti läbi? Tõepoolest? Kas võis veel heas vormis püsida või pidi sinnamaale langema, et vastasele jalaga kõhtu virutada?
„Ma ei tea,“ mõtles ta, „ma ei tea, mis ma siis teen, kui ma Fleuri näen – ma lihtsalt ei tea.“ Süveneva õhtu terashallus, paljad plataanid, lai jõgi, külm õhk! Ta pöördus kodu poole. Värisedes avas ta välisukse ja värisedes astus ta tuppa…
Kui Fleur läks mööda treppi üles ja jättis tema Ting-a-lingiga alla, ei teadnud ta, kas teda uskuda või mitte. Oli Fleur tänini seda teist tema eest varjanud, siis võis ta kõike varjata. Oli ta õieti mõistnud tema
