jäänud, et lasta endast üle sõita? Ja selle hullumeelse väike vend – John – perekondlik vaen? Ja tema ise – mingi aseaine siis – võetud sootuks ilma armastuseta – augutäitja! Tal tuli meelde, et Fleur oli ühel ööl Mapledurhamis öelnud: „Tulge siis tagasi, kui ma tean, et mu soov ei täitu.“ Nii siis, see oligi see soov, mis ei täitunud! Augutäitja! „Lõbus!“ mõtles ta. „Oh kui lõbus!“ Siis pole ju ime! Mis luges see temale! See või teine mees! Vaene pisi varblane! Aga kunagi pole ta sellest rääkinud – mitte ainustki sõna lausunud! Oli see tema poolt nagu kord ja kohus või oli see pettus? „Ei,“ mõtles Michael, „kuigi ta oleks mulle rääkinud, siis poleks see asja muutnud – mina oleksin ta iga hinna eest võtnud. See oli peenetundlikkus mulle mitte rääkida.“ Aga kuis oli see võimalik, et ta sellest kelleltki midagi ei kuulnud? Perekondlik vaen? Forsyte'id! Peale „Vana Forsyte'i“ ei näinud ta kedagi teist nendest; ja „vana Forsyte“ oli tummem kui kala. Nii siis – nüüd oli ta oma jao saanud! Ja jällegi oigas ta pargi pimedikus. Buckingham Palace kerkis silmile – suurena ja süngena. Viimaks märkas ta sigaretti suus ja seisates, et seda süüdata; sügavasti tõmbas ta
