„Michael saatis?"
„Jah. Midagi sootuks uut; ja minul on mõte. Tema naeratus on kui päikesepaiste kusagil itaalia orus! Aga kui seda temalt nõuda, siis ei saa ta. Mõtlesin, ehk võib teie hiinlane ta naeratama panna.“
„Võin ma tulla ja teda näha?" küsis Fleur.
„Jah, tooge koer homme; aga kui ma oma mudelit veenda suudan, siis on see — üleni.“
„Oo! Kas muretsete mulle ühe seansi, kui teile oma Tingi laenan?“
„Muretsen.“
„Hm!" tegi Soames jällegi. Seansid, itaalia päike, üleni. Oli aeg tagasi pöörduda Eldersoni ja selle juurde, mis nüüd teha, ning jätta lõbutsemine, kui Room põleb.
„Elage hästi, mr. Greene,“ ütles ta; „mul pole enam aega.“
„Üsna õige, sir,“ ütles Aubrey Greene.
„Üsna õige,“ osatas teda Soames endamisi välja minnes.
Mõni minuthiljem lahkus ka Aubrey Greene, möödudes trepikojas daamist, kes parajasti teenijale oma nime ütles.
Üksi jäädes laskis Fleur jällegi käed üle keha käia. See „üleni“ oli talle meelde tuletanud dramaatilise eluviisi hädaohu.
