„Ei arva?“ ütles Soames. „Minu arvates oli maailm oma kõrgemal tipul kaheksakümnendail aastail ja ei tõuse enam kunagi sellele tasapinnale.“
Kunstnik vahtis päranisilmil.
„See on hirmus huvitav. Mina polnud siis veel sündinud ja teie olite umbes minu vanune, sir. Uskusite siis jumalat ja sõitsite postvankriga.“
Postvankrid! See sõna tuletas Soamesil midagi meelde, mis näis siia kõlbavat.
„Jah,“ ütles ta, „ja mina võin teile noilt päevilt loo jutustada, mida te tänapäev enam ei näe ega kuule. Poisina olin omastega Šveitsis ja kaks minu õde sõid kord kirsse. Kui nad neid pool tosinat olid ära söönud, leidsid nad, et kõigis neis on väikesed ussid. Keegi inglise mäeronija, kes nende erutust nägi, võttis ja sõi need kirsid kõik – naela kaks ühes usside ja kividega ära, et õdedele ainult näidata. Niisugused olid tolleaegsed mehed.“
„Oo, isa!“
„Uhuu! Ta pidi olema neisse armunud.“
„Ei,“ ütles Soames, „mitte eriti. Tema nimi oli Powley ja ta kandis põskhabet!“
„Kuna me parajasti jumalast ja postvankreist räägime – eile nägin ma kaarikut.“
