Hiina koer, kelle vist taevas ise oli sisse lasknud, istus Soamesi nähes äkki ülespööratud koonu ja säravate silmadega maha. „Sinu näoilme,“ näis ta ütlevat, „meeldib mulle. Meie kuulume minevikule, vanamees, ja võime kahekesi üheskoos kiidulaule laulda.“
„Naljakas väike mees,“ ütles Soames, „tema tunneb ikka mind.“
Fleur tõstis ta üles. „Tule ja vaata meie uut ahvi, kallis.“
„Ära lase teda lakkuda.“
Ting-a-ling, kelle rohekashallist kaelusest üsna kõvasti kinni hoiti ja keda nõnda minevikust lõhnava seletamatu siiditüki ette asetati, tõstis pea kordkorralt ikka kõrgemale, et oma ninasõõrmete tegevust kergendada, kuna samal ajal tema väikene keel nähtavale tuli, püüdes kaugelt kodumaalt tulnud lõhnu maitsta. See on kena ahv, eks ole, mu kallis?“
„Ei,“ ütles Ting-a-ling üsna selgesti. „Pane mind maha!“
Olles jälle põrandal otsis ta paiga, kus leidus kahe vaiba vahel paljast vaske, ja hakkas seda rahulikult lakkuma.
Mr. Aubrey Greene, madam!
„Hm,“ tegi Soames.
256
