„Siin ongi punkt, kus sotsialistid eksivad, sir. Miski ei hoia mind nõnda ülal, kui see, et näen, kuis teised inimesed raha pillavad. Ja igaüks meist võib sinnamaale saada, kui tal pisutki õnne. Pane kogu ilm naelaga päevas läbi saama – ja isegi selleks ei jätkuks, kinnitatakse! See pole kuigi hea, sir. Mina võtaksin ennem vähem, kuid lootes rohkemat. Võta elult õnnemäng ja läinud on elu isegi. Teie terviseks!“
„Ka teie kiusate mind kapitalistiks hakkamisega, Bicket.“
Roheka Chablis klaasi juures ilmus kõhna ja suuresilmalisse näkku helendus.
„Issand Jumal, kuis ma küll tahaksin, et ka mu naine siin oleks, sir. Ma rääkisin teile temast ja ta kopsupõletikust. Ta on nüüd jälle ilusasti jalul, ainult kõhn. Tema on minu suur loos. Mina ei taha ilma, kus poleks loose. Kui ilmas oleks kõik korralik ja igaüks saaks oma teenete kohaselt, siis poleks mina kunagi oma naist saanud. Mõistate?“
„Mina ka mitte,“ mõtles Michael ja joonistas mõttes jällegi seda nägu.
„Meil kõigil on oma unistused; minu oma on sinised liblikad – Kesk-Austraalia. Sotsialistid ei aitaks mind sinna saada. Nende taevaservad ei ulatu Euroopast kaugemale.“
236
