tegemist maaga – kutsarid, tööotsijad, pakkijad ja müüjad turukodades paistsid kõik seda laadi, nagu poleks nad kunagi sõbrutsenud päikese, tuule, vee, maa ja õhuga – kõik linnatüübid! Ja – Issand Jumal! – kuidas olid küll nende näod nurgelised, viltu, auklikud ja pondunud – igasugune näojoonte lahkkõla! Missugune oli see inglise tüüp selles lõpmata mitmekesisuse ja ebaproportsionaalsuse segus? Siin polnud ju ühtegi selletaolist. Ta jõudis puuvilja juurde – valuvad virnad, vaiksed ja säravad – võõralt päikesepaisteliselt maalt – ühte värvi ja samas suuruses kerad. Michaeli suu hakkas vett jooksma. „Päike on ikka midagi,“ mõtles ta, „tõepoolest.“ Kui ainult pilk heita Itaaliale, Araabiale, Austraaliale – austraallased on Inglismaalt pärit, aga vaata neid nüüd! Siiski – kui heasüdamlik oli niisugune londonlane! Mida korralikum on isiku kuju ja näojooned, seda enesearmastavam on ta ise! Viinamarjad paistsid kartulitega võrreldes hirmus rahuldunuina!
Turult lahkudes mõtles ta ikka veel inglaste üle järele. Nojah! Nemad on praegu inetumaid ja rikutumaid tõuge maailmas. Ja ometi, kas võis ükski inimtõug nendega võistelda heasüdamluses ja visaduses? Seda
