tega oli haruldaselt huvitav – pisut liiga peen ja verevaene publikumile, kuid – pagan võtku, alati ei võinud ometi publikum oma siniseid silmi, õlgkollaseid juukseid ja moonpunaseid palgeid saada. „Tema pole ilu vili,“ kirjutas ta, „üldise maitsepuu otsas, kuid ometi omataoliselt sedavõrt rabav, et ta võiks saada tüübiks, nagu on seda Beardsley või Dana naised.“
Kui Victorine oli kirja võtnud ja läinud, kõlistas Michael oma sekretäri.
„Ei, miss Perren, tema ei võtnud mult midagi. Aga missugune tüüp, eeh?“
„Ma arvasin kohe, et te teda heameelega näha tahaksite. Ega ta olnud kirjanik, ega?“
„Koguni mitte.“
„Noh, loodan, et ta sai, mida soovis.“
Michael irvitas. „Osalt, miss Perren – osalt. Te peate mind hirmsaks narriks, eks?“
„Mitte, kuid ma arvan, teil on liiga pehme süda.“
Michael laskis sõrmed läbi juuste käia.
„Üllataks see teid, kui kuuleksite, et ma hea „šniti“ tegin?“
„Jah, mr. Mont.“
„Siis ei ütle ma teile, mis see on. Kui mossitamine möödas, siis jätkake kirja minu isale „Dueti“ suhtes: ‚Kahjuks peame tea-
218
