kahekümne kahe aasta eest vahetanud, kus nad kokku sulasid „Cuthcott, Holliday ja Kingsoniga“ uueks „Cuthcott, Kingson ja Forsyte“ ettevõtteks. Kui ta oli vea parandanud, istus ta mõttes ettepoole kõveras. Mark langes! Selle kohta oli ainult üks arvamine – jah, aga kui nad järgmisel korral dividendi ei maksnud, oldi siis veel prantslaste peale vihane või pöördus viha direktorite vastu? Kahtlane! Direktorid oleksid pidanud seda ette nägema! Seda võib öelda teistele direktoritele, mitte aga temale, sest siin oli talitusviisiga tegemist, millega tema kunagi polnud päri olnud. Kui ta ometi oleks võinud kogu asja kellegagi läbi arutada, kuid vana Gradmani aru ei ulataks tõesti mitte soovitud sügavuseni. Ja kui ta kontorisse jõudis, heitis ta teatud kärsitu pilgu vanahärrale, kes oli ikka veel endine, istudes oma keerdtoolil.
„Ah! Mr. Soames, lootsin, et te täna hommikul sisse astute. Keegi noormees P. P. R. S. juurest käis teid otsimas. Ei teatanud oma asja, ütles, tahab kohata teid isiklikult. Jättis oma numbri telefonile.“
„Oo!“ ütles Soames.
„Üsna noor poiss – kontorist.“
„Mis moodi ta oli?“
