harjumuse vastu oli ta hakanud hoolega lehtede politilisi veergusid lugema. Prantslane – seda oli ta alati kahtlustanud, eriti oma teisest abielust saadik – prantslane mängib neile tingimata vingerpussi, kui ta põhjalikult ei eksi! Prantsuse lehed – pani ta tähele – ei lasknud kunagi silmapilku mööda, et inglise politikale mõksu anda; nad näisid arvavat, et inglane peab ikka nende pilli järele tantsima! Ja niihästi mark kui ka frank ning igasugune muu raha langemas. Ja kuigi Soamesis oli midagi, mis rõõmutses mõeldes, et ühe inglise paberilipaka eest võib osta terve hulga teiste maade omi, ometi oli seal ka midagi, mis ajas kogu asja tundma rumalana ja ebatõelikuna: alaliselt kasvas tundmus, et P. P. R. S. tuleval aastal dividendi ei suuda maksta. P. P. R. S. oli suur ettevõte ja dividendide mittemaksmine oleks selge tunnus halvast asjaajamisest. Kinnitusäri oli üks neid haruldasi siin jumala halli taeva all, mida võis ja pidigi juhtima ilma tõeliku riskita. Muidu poleks ta sinna juhatusse kunagi astunud. Ja korraga leida, et asja pole nõnda aetud ja nimelt tema enda poolt, see oli lihtsalt – nojah! Ta oli Winifredil soovitanud igatahes müüa, kuigi aktsiad olid juba veidi langenud. „Mina uskusin, et see
190
