Wilfridist ja Fleurist. Hakkab ta oma üleolevuses kunagi nii vabalt talitama, et ta enam Fleuri liiga ei himustaks? Ja sooviski ta seda? Ei! Kuid nõnda tundus, et tema kisub inimese loomuse kõneleja väitesse. Kas ei himustanud igaüks midagi liiga? Kas polnud see loomulik? Ja on see nõnda, kas ei himustata siis ka hulgaliselt midagi liiga – juba algelistes soovides, näiteks, tingimata oma pea vee peal hoida? Kõneleja väited näisid äkki külmemaks muutuvat, teravuse kaotavat, kogu kõne oli nagu mehe oma, kes istub tugitoolis pärast viletsat lõunaoodet. Ainiti vaatas ta kõneleja kavalasse, kuiva ja kahtlevasse näkku. „Ilma mahlata,“ mõtles ta. Ja kui mees istet võttis, tõusis tema oma paigalt ja läks välja.
See Wilfridi asi oli teda hirmsasti erutanud. Kuidas ta ka püüdis seda oma peast välja visata ja kuidas ta ka püüdis selle üle naerda, ometi pures see tema julgeoleku ja õnne tundmust. Naine ja parim sõber! Tuhat korda päevas kinnitas ta endale, et ta Fleuri usaldab. Kuid Wilfrid oli temast endast nii palju köitvam ja Fleurile kõlbas ainult kõige parem ilmas. Pealegi kannatas Wilfrid piina ja see polnud sugugi mõnus mõte! Kuidas seda lõpetada ja rahu jalale seada
184
