ainult pehmendama. Kulus veerand tundi, enne kui juhataja ütles:
„Nõnda siis oleme nõus, mu härrad, aruandesse teadet paigutama, et mannermaa ebakindluse tõttu loobume välismaalisest riskist.“
Soames oli võitnud. Kergendatud, kuid segasel tundmusel läks ta üksi minema.
Ta oli iseloomu avaldanud; lugupidamine tema vastu oli kasvanud, seda nägi ta; mis aga puutub meeldivusse, siis oli see vähenenud, kui ta üldse kunagi oli neile meeldinud, mida ta ei teadnud. Aga miks oli Elderson ümber pöördunud? Ta tuletas meelde selle mehe terassilmis nähtud muutust ja helki, kui tema oli tahtnud tõsta küsimuse peakoosolekul.
See oligi, mis mõjus! Kuid miks? Olid ehk arvud valed? Kindlasti mitte: see oleks kontrolli suhtes väga hädaohtlik. Kui Soames üldse midagi usaldas, siis olid need asjatundlikud revideerimised. Sandis ja Jevon olid täpsed mehed. See ei võinud siis mitte olla! Ta tõstis silmad. St. Pauli katedraal paistis juba tumedana õhtutaeval – temast polnud mingit tuge leida. Ta tundis end halvasti, et polnud kellegagi rääkida, ja ta kiirustas sammu ruttavas rahvamurrus. Tema
170
