„Olen nõus käesoleva aasta dividendiga tingimusel, kui loobume välismaalisest ärist ühes kõigega, millega ta ühenduses.“ Asjaajaja-direktori silmad, valjud ja selged, kohtasid tema omi ja pöördusid siis juhataja poole.
„See kõlab nagu hirm,“ ütles ta; „äri välismaadega on suurel määral tänavuste tulude põhjuseks.“
Juhataja näis tahtvat oma kaasdirektorite näoilmet enne tundma õppida, kui ta vastas:
„Välismaa seisukorras pole praegusel silmapilgul midagi, mis annaks erilist põhjust kartuseks. Olen nõus, et meie peaksime seda teravalt silmas…“
„See pole võimalik,“ pistis Soames vahele. „Sõjariistade-rahust on neli aastat möödas ja meie ei tea mannermaast põrmugi rohkem kui siis. Kui mina oleksin teadnud, mil määral meie sellesse oleme mässitud, siis poleks mina juhatusse astunud. Meie peame sellest loobuma.“
„Väga äärmine vaade. Ja vaevalt suudame seda praegusel silmapilgul otsustada.“
Nõusoleku sumin ja kergelt pilkav ilme „selle mehe“ näol süvendasid Soamesi kangekaelsust.
„Väga hea! Kui te nõus ei ole aasta-aruandes osanikkudele teatama, et mõtlete ärist