lane, professoriproua Anna Stormer, öeldes: „Neil pole verd soontes olemaski, neil inimestel! … Nad polegi inimesed! Neil pole ju tundmust! … Miks ei püsi nad oma kultuuri juures, kus keegi ei tea, mis on valu ja mis nälg ja kus puudub inimestel süda rinnas.“ Samuti ei või see naine oma meest-inglast kannatada, sest see „polnud talle kunagi näidanud, mis tema sisemuses sündis“.
Niisugused on need „Saare variserid“, keda kirjanik meile oma kolmekümneaastases loomingus kujutab. Aga olgu nad ükskõik kui sõnakehvad, endassesüvenenud, salalikud ja „variserlikud“, ometi omavad nad midagi niisugust, mis äratab meis huvi, kaastundmust, kaaskannatust, kaasrõõmu, esinegu nad romaanides, novellides või draamades. Ja mida rohkem peaksimegi nõudma. Nende teod, väiksemadki liigutused on ajuti väljendusrikkamad kui küllaldasemadki sõnavalangud, karjatused.
Tänini puudutatud teostele lisaks võiks ehk veel nimetada romaanidest: The Country House (1907), The Freelands (1915) ja Beyond (1917); näidenditest: Joy (1907), The Eldest Son (1912), The Forest, The Show, Escape, The Foundations (1917), 16
