Tarvitada valjust, kuigi see oleks soovitav, ei kuulunud tema teguviisi. Ja midagi meeleheite taolist möllas tema südames, kui ta märkas neid kavalaid väikesi võtteid, millega Fleur püüdis end suure Gerald Chalfonti juures maksma panna. Ehk lahkub ta temast Wilfridi pärast! Kuid kindlasti – ei – tema isa, maja, koer, tema sõbrad ja tema – kollektsioon – ei, neid ei suuda ta jätta! Aga kui oletada, et ta peab kõik omale, Wilfrid kaasa arvatud! Ei, ei! Seda ta ei teeks! Ainult silmapilguks tumestas see oletus Michaeli südame loomulikku usku.
Jah, aga mis teha? Fleurile öelda, end välja rääkida? Või oodata ja vaadelda? Milleks? Ilma teadliku nuuskimiseta ei võinud ta vaadelda. Desert nende majja enam ei tuleks. Ei! Kas täielik avameelsus või täielik ignoreerimine – see aga tähendas elada Damoklese mõõk pea kohal. Ei! Täielik avameelsus! Ja mitte midagi teha, mis sarnaneks lõksule! Ta laskis käe üle otsaesise käia – see oli märg. Kui nad ometi kodus oleksid, kaugel sellest kisast ja neist kultiveeritud pärdikuist! Võib ta minna ja Fleuri kuidagi välja õngitseda? Võimatu ilma põhjuseta! Põhjuseks ainult torm tema peaajus! Ta pidi hambad kokku suruma.
