enam ei näinud, lõi ta kahtlema. Võib olla, mehel polnud naist olemaski. Aga siis astus Bicketi asemele Wilfridi teguviis. Kolm viimast korda Wilfridi kohates oli see ikka olnud järsk ja imelik. Haudus ta ehk salme?
Ta leidis Ting-a-lingi trepi hakult ootavas seisangus. „Mina ei lähe üles,“ näis ta ütlevat, „ehk olgu siis, et keegi kannab mind – ühtlasi on see hiljem kui harilikult.“
„Kus on su perenaine, sa väike vapp-loomake?“
Ting a-ling nohises. „Ma võiksin ju sellega leppida,“ jätkas ta nähtavasti, „kui sina mind kannad – trepiastmed nõuavad jõupingutust.“
„Lähme otsime ta üles,“ ütles Michael koera sülle võttes.
Kuna praegune käsi teda kõvemini surus kui majaproua oma, vahtis Ting-a-ling klaasiseil päranisilmil ja tema väljapaistev sabatutt värises.
Magamistoas laskis Michael koera nii hajameelselt langeda, et see sabatutt longus ja täis viha nurka oma asemele ronis.
Varsti juba lõunaaeg ja Fleuri ei ole! Michael püüdis tema kavatsusi meelde tuletada. Täna olid tal einel Hubert Marsland ja see rotorist – kuidas oli küll ta nimi?
