„Siin on teie kviitung ja tänan teid. Kahju, et nii hädaline olin, aga ajad on rasked.“
„Seda nad on,“ ütles Bicket. „Jällenägemiseni!“
Kviitung ja lihahüüve pahemas, avas ta paremaga välisukse.
Naine istus üsna väikese tule ees. Tema pöetud mustad juuksed, mis otstest kähardusid, olid haiguse ajal kasvanud; pead pöörates viskas ta nad kõrvale ja naeratas. Juba varemalt oli see naeratus Bicketile imelikuna paistnud – tundeline ja saladuslik, nagu näeks ta asju, mida teine ei näe. Tema nimi oli Victorine ja Bicket ütles: „Noh, Vic? See hüüve maitseb vististi hästi ja üüri maksin ka ära.“ Ta istus toolitoele ja naine pani oma käe tema põlvele: sinakasvalgena ilmus see kõhnake tumedast öökuuest.
„Noh, Tony?“
Victorine'i kõhn ja kahvatu nägu oma suurte, tumedate silmadega ja ilusasti vormitud kulmudega oli üks neist, mis vaatab sulle kusagilt kaugelt vastu; ja kui ta sulle nõnda otsa vaatab, noh, siis käib see sul südamest läbi.
Nõnda oli see ka nüüd ja Bicket ütles:
„Kuidas oled elanud?“
„Pole viga, palju parem. Varsti olen jalul.“
