hastustuli kõigile, välja arvatud ehk kolmkümmend protsenti täiskasvanuid.“
Mr. Danby naeratas.
„Meie lihtsalt ei saa oma äri ajada, kallis noormees, ilma et igaüks oleks piinlikult aus. Oleks väga ülekohtune aususe ja ebaaususe vahel mitte vahet teha. Seda teate väga hästi.“
„Mina ei tea midagi väga hästi, mr. Danby, ja ma ei usalda neid, kes ütlevad, et nemad teavad.“
„Noh, ütleme siis: on olemas teatud määrused mängu kohta, mida peab silmas pidama, kui seltskond üldse võib püsida.“
Desert naeratas: „Oo! Pagan võtku need määrused! Tehke seda, et minule vastu tulla. Mina kirjutasin ju selle raamaturisu.“
Danby näole ei ilmunud mingisuguseid sisemise võitluse märke, ainult tema lähestikused, sügaval istuvad silmad välgatasid pisut.
„Teeksin seda nii hea meelega, kuid see on nii-öelda südametunnistuse küsimus. Mina ei teata temast võimudele, aga ta peab lahkuma, see on kõik.“
Desert kehitas õlgu.
„Head päeva siis!“ ütles ja läks välja.
Seal piinles Michael kahtluses.
