ligimest kui iseennast, kuid mitte rohkem! Ja kas polnud Bicketil, pagan võtku, raskem oma kahe naelaga nädalas teda armastada kui temal teda kahekümne nelja naelaga?
„Halloo!… See olete teie, Wilfrid?… Siin Michael… Keegi meie pakkijaist on näpanud „Vaskraha“. Temal on sulg sabas – vaene loom! Tahtsin küsida, kas oleksite valmis tema heaks sõna ütlema – vana Dan mind kuulda ei võtaks… jah, tal on naine – Fleuri vanune; kopsupõletik, ütleb ta. Igatahes teie omi enam ei puutuks, oleksite tänu tõttu kindlustatud – mis?… Tänan, mu vana, hirmus kena teie poolt – hüppate ehk siia üles? Võiksime üheskoos koju minna… Oo! Väga hea! Igatahes tulete? Nägemiseni!“
Hea poiss, see Wilfrid! Tõesti hea poiss – südamlik! Südamlik – mis?
Michael pani kuuldetoru tagasi ja nägi enda äkki keset kujude, lõhnade ja kõlade suurt pilve, mis nende äri põhimõtetele sedavõrt võõras, et temal viisiks oli viibimata iga käsikirja tagasi lükata, mis selletaolist muljet avaldas. Sõda võis ju möödas olla, kuid Wilfridis kestis ta edasi ja ka temas endas. Kõnetoru võttes ütles ta:
110
