põrgu! Tulevikku leidub ainult õhus. Kuid õhus ei või ometi sigida, vähemalt kahtlen mina selles – raskused on väga suured.“
Soames nohises.
„Kui ometi need pagana ajakirjanikud võiksid oma neetud suled hoida,“ ütles ta, sest lehtede hädakisa vaibumisel viimasel ajal võitis ta ikka enam ja enam Forsyte'i terve julgeoleku tundmuse uuesti tagasi. „Ainult Euroopast peaksime oma näpud eemal hoidma,“ lisas ta.
„Hoida näpud ja sõbralik vahekord! Forsyte, ma arvan, nüüd tabasite naelapead. Hea vahekord Skandinaaviaga, Hollandiga, Hispaaniaga, Itaaliaga, Türgiga – kõigi välismaadega, kuhu pääseme mööda merd. Ja saagu teised ise oma saatusega valmis. See on idee!“
Kuidas ta küll võis lobiseda!
„Mina pole politikamees,“ ütles Soames.
„Sõbralik vahekord! Uus vormel. Ebateadlikult leidsime ta! Ja mis kauplemisse puutub – öeldakse, meie ei saa muidu läbi, kui peame selle või teise maaga kauplema – siis see on lori, kallis Forsyte. Ilm on avar, me võime ka selleta elada.“
„Sellest ei taipa ma midagi,“ ütles Soames. „Mina tean ainult, et meie peame loobuma neist välismaa kinnituslepinguist.“
