Mine sisu juurde

Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/196

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Mina ei saa temast jagu. Võtku teda see ja teine, aga mina ei tõsta enam jalga tema majasse.“

Rehepapp püüdis teda mitmel viisil trööstida ja käskis vanasarvikul teist korda õnne katsuma minna. Aga vanasarvik arvas esimesest katsetükist küllalt olevat, ega himustanud enam teist korda oma kaela naise kütkesse rakendada.

Aasta hiljem, sügisel, kui rehepeksmist alustati, tuli vana tuttav jälle rehepappi vaatama. Rehepapp märkas sedamaid, et külamehel midagi südame peal kipitas. Aga ta ei hakanud küsima, vaid tahtis oodata, kuni teine ise oma lugu juhtub avaldama. Ei väldanud ka kuigi kaua, seal kuulis ta vanapoisi viletsust, kes suvel ühe noore lesega tuttavaks oli saanud. See olnud nii mahe kui tuike, mispärast mehikesel teist korda kosjamõtted siginenud. Ta võtnud tuikese naiseks, aga leidnud hiljem kodus kõige kurjema kulli, kes temal silmad peast tahtnud välja kiskuda, nõnda et ta viimaks õnne tänanud, kui õela käest oli pääsenud.

Rehepapp ütles:

„Ma näen, et sinust naisemeest ei või saada, sest et sa jänes oled, kes naist ei oska valitseda.“

Vanapoiss pidi ses tükis temale õiguse andma. Kui nad veel tüki aega naise kosimisest olid rääkinud, ütles vanapoiss:

„Kui sina tõesti nii julge mees oled, et kurjema põrgulise naisterahva usud võivat taltsaks teha, tahan ma sulle sinna teejälgi juhatada, kus sinu julgus paremat palka peab leidma, kui kurja naise taltsaks tegemisest. Tunned sa mäe otsas neid vana lossi ahervarsi? Seal all on üks suur ennemuistne varandus varjul, mis veel kellegi näppudesse ei ole puutunud, sest et ühelgi mehel julgust ei ole olnud, varandust välja võtta.“

Rehepapp andis naerdes vastuseks:

„Kui muud abi tarvis ei lähe kui julgust, siis seisab varandus juba nii hästi kui minu taskus!“

Nüüd õpetas vanapoiss, kuidas rehepapp tuleval neljapäeva õhtul, kus kuu parajasti täis saab, sinna peab minema, et rahaauku lahti võtta, ja lisas siis veel juurde:

„Hoia ennast selle eest, et sulle vähematki kartust peale ei tule, sest kui sul süda peaks kohkuma ehk pisem sooneke keha sees hirmu pärast värisema, siis ei kaota sa mitte üksi loodetud varandust, vaid kaotad ka oma elu, nõnda kui palju teisi, kes seal enne sind oma õnne on käinud katsumas. Kui sa minu juttu ei taha uskuda, siis astu kuhugi taluperesse sisse ja lase rahval rääkida, mis nemad vana lossi müüridest on kuulnud, ehk mõ-


196