Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
47
Isse tahtsid.
Ta watas minno otsa, silm pallus: ütle ja!
Mo südda kangelt tuksus, ei lausund sõnna ma.
Siis karredaste waatsin ta otsa, kindlaste:
Ta läks – ei pöörnud ümber – jäin üksi taggase!
Miks päik'se läige kaddund ni ühhekorraga?
Kus lilled, lehhed jänud kõik omma illoga?
Oh tassa — ma ei näe neid salla nuttu eest,
Mis punna palgilt aeas ja rahho süddamest!
Nüüd unnes tihti tunnen üht nimme tungiwad
Mull' suhho – pissart pitkalt mul silmist langewad, –
Näin künalt kord, mis tulli seest wõttis öönista' –
Wait, südda – isse tahtsid! Nüüd waikselt kannata! –
