Jõulud on lähedalt seotud orika nimega. Jõulus esineb orikas neljal kujul. Esmalt tapetakse jõuluks siga, orikas, kelle kintsu ja kelle soolikatest tehtud vorste süüakse. Orika asemele astub tihti põrsas. Teine jõuluorikas on seasarnaseks küpsetatud leib, mis jõuluõhtul pannakse lauale, kuhu ta jääb kogu pühade ajaks. Kolmas orikas on rukkiorikas, lõikuseaja viimne rukkivihk, mis põllult aita viiakse, kust ta alles jõulus tuppa kantakse. Rukkivihu orika nime tuntakse ainult Saaremaal[1]. Põlva kihelkonnas hüüti lihast tehtud jämedat vorsti jõuluorikaks[2]. Mihkli kihelkonnas omandab jõuluorikas koguni erilise mõiste: noored topivad üksteise riietesse heinu ja see on jõuluorikas[3], aga ka topitakse kellegi vana seelik või vanad püksid põhku täis[4]. Pärnu-Jaagupis topitakse väikestel poistel püksid heinu täis; niisugust heinte toppimist pükstesse nimetatakse „jõmmiks“[5]. Jõmmi tegemine valmistab poistele palju nalja. Mõnes kohas astub orika asemele „härg“, „pull“ või muud sellesarnast.
Üldiselt püüti jõululeibu loomakujulisteks teha, neid varustades silmade, kõrvade, saba, jalgade, harjastega jne. Tihti vahetus selle looma nimi, kelle kuju leivad esindasid. Kehaosasid tehti kas sõrmeotsaga, tikuga, sõrmkübaraga, rahaga, sõlega, põrsaluuga, templiga või mõne muu asjaga. Dr. I. Manninen seletab, et jõulu- ja näärileibadel on palju ühist soome, eriti rootsi leibadega ja et kahtlemata eestlased on õppinud nende valmistamise ja ilustamise naabritelt[6].
Orika sarnaseks küpsetatud leiba kutsutakse paiguti ka jõulukuldiks. Kult on tekkinud rootsikeelsest sõnast galt, millise nime eesti rootslased jõuluorikale andsid. Galt sõnast moodustasid eestlased kuldi, jõulukuldi. Kõigiti on jõuluorikas rootslastelt laenatud, kui mitte Rootsimaa rootslastelt, siis ometi Eestimaa rootslastelt. Rootslased teevad jõuluorika kas rukki- või nisujahust kuni 1½ jalga pika, torgivad talle suu, nina ja silmad pähe, isegi selga tehakse midagi harjastetaolist[7].
- ↑ E XV 3.
- ↑ E 74453.
- ↑ ERA II 16, 127.
- ↑ E XV 44.
- ↑ E 67209.
- ↑ Album M. J. Eiseni 70. sünnipäevaks 146.
- ↑ Russwurm, Eib II 97, § 297.
